Oli väga ilus päev. Siit läheme.

I understood that you can read english, too.
You showed one analysis of our topic.
I`m sure you know, that it needs much more to prove a theory.
Also negations.
I hope you don´t take science to support your opinions. It can be a very long way.

Kuulge kulla inimesed.
Ma hakkan arvama, ARVAMA - tegelikult ma ei tea ju. Kuid mul hakkab vähehaaval TUNNE tekkima. Olen ka teisi teie teemasid lugenud, pole vaid sõna võtnud, kuna need on ... enamaltjaolt huvitavad teemad, aga neist läbikumavatest hoiakutest ei sõltu otseselt inimsaatused. Nii nagu vastupidiselt on suhtumisega homodesse. Aga see TUNNE ütleb mulle, et te olete skeptikud. See ei ole halvustavalt öeldud. Lihtsalt tõden fakti. Õigemini küll oma arvamust.
Te olete mõtlevad inimesed. Mis on hea. Väga hea. Teile meeldib maailma asjade üle arutleda (teemade ring ju hästi lai). Ja hästi tore on ju arutleda, kui diskussioonis leiduvad mõttekaaslased. Seltsis ikka mõnusam kedagi või midagi kiruda, või mingit probleemi "lahti harutada" Või lihtsalt lasta pilgul piltlikult öeldes - üle maailma libiseda ja ohates tõdeda - "jahh, need asjad on tõesti nii. Ja mida meie parata saame ... Enamus ju arvab sedasi."
Nüüd kui aga ühes teemas on keegi pööranud asjal teise tahu, siis tõrgub mõte sellise lähenemisega kaasa minemast. "No kuule, aga meie ju räägime kogu aega asjast hoopis teisiti! See ei saa nii olla sest see ei saa nii olla ... Kust sa seda võtad???"

Homode käitumine EI OLE NORMAALNE, ei ole looduse poolt seatuga kooskõlas. Inimese kui liigi säilimise ja püsimajäämise seisukohalt on see tupiktee. Mis siis et mõnedele MEELDIB nii. Mis siis, et nad väidavad, et nad ongi sellised. Et neil on ÕIGUS olla sellised. Keegi võiks ka väita, et petta, valetada ja varastada (või midagi veelgi hullemat) on tal täielik õigus teha ja meie teised peame seda sallima, kuna ta ongi selline. Kujutage ette - ta sündis selliseks. Ja katsuge tõestada, et see ei ole sünnipärane omadus - ta juba väga väikesest peale ilmutas kalduvust midagi kusagilt pihta panna ja pärast valetada, et tema pole võtnud ...
Olgem ausad - enamus, VALDAV enamus inimesi siin maamunal on heterod, on omavahel suguliselt läbikäivad ja peresid loovad ning lapsi sünnitavad ja kasvatavad mehed ja naised, heterod. Ja see on NORMAALNE. See on see kuidas loodus on asjad seadnud. See ei ole kõrvalekalle, see on norm ja see on loomulik.
Ütlete, et me ei peaks oma nina toppima sellesse, mida homod magamistoas teevad. Aga te ju automaatselt eeldate seejuures, pange tähele - EELDATE vaid, aga te EI TEA - eeldate, et teevad seda vaid omavahel. Kaks homot. Kaks lesbit. Või on neid enamgi veel. Aga mina väidan, et tegelikult te EI TEA (kuid seda te ei näi ka eeldavat), kui palju satub neisse magamistubadesse lapsi. Alaealisi. Meelitades, keelitades, valedega või vägisi. Vahet pole. Te ei tea, aga juba selle võimaluse ees, et nii juhtub, pistate te pea liiva alla.

Te olete kuulnud kindlasti koolikiusamistest. Ma usun, et nii Soomes kui ka Rootsis on see tegelikult süvenev probleem. Eestis on. Ja tõsine selline. Tingitud inimeste hoolimatusest, teise inimese inimväärikuse alahindamisest, enesekesksusest, ülbusest. Selle kõige juured on meie endi kodudes, peredes. Sealt need lapsed ju tulevad. Iga laps tuleb mingist perest. Ja toob oma probleemid sealt kaasa. Aga mitte sellest ei taha ma praegu rääkida. Vaid minu jutu mõte on selles, et koolis teisi kiusav poiss ei tule tavaliselt peale kooli koju uhkena vanematele rääkima - "aga ma täna kiusasin ühte! Paari kolme teise poisiga koos veel. Ja teate mis me temaga tegime?" Ning vanemad on kindlas usus, et nende poeg teisi ei kiusa. Kiusatav aga, ei ole vahet kas kius ja vägivald on füüsiline või mentaalne, ei julge kodus tunnistada. Tal on HÄBI öelda - "Tead isa, mina olsn meie klassis see, keda teised kõik togivad ja narrivad ja kiusavad ... Mina olen luuser ..."

Tahan jõuda selleni, et laps, keda on seksuaalselt ära kasutatud, ei julge seda kellegile, kõigevähem ehk oma vanematele tunnistada. Aga neid juhtumeid on. Ja neid on lubamatult palju. Ma olen veendunud. Just selle pärast, et lapsed ei julge tunnistada (ja meie ei tea mida magamistubades tehakse, ega tahagi teada - see ju sügavalt NENDE probleem, peaasi kui nad mind ei puutu). Ilmsiks tulevad vaid räigeimad juhud. Juhud kus füüsiliste jälgede järgi on võimalik midagi kahtlustada. Ja lõpuks lapselt pinnitakse midagi välja. Aga sealt on ka näha, KUI VASTUMEELSELT lapsed selliseid asju tunnistavad. Seega, kui me oleme kuulnud kahest, kolmest, kümnest juhtumist, siis tähendab see seda, et juhtumeid on kordades ja kordades rohkem. Nagu juba ütlesin, neid juhtumeid tuleb ette nii heterode kui ka homode seas. Kuid uuringud näitavad, et homode rühmas on neid juhtumeid suhtarvuna hulga rohkem. Pretendeerimata jällegi protsentide ligilähedaselegi täpsusele, kuid illustreerides suhtarvu - kui näiteks heterode hulgast võib leida tunnistusi, et neil on olnud lastega, alaealistega seksuaalse alatooniga kokkupuuteid umbes näiteks kaheksal protsendil, ja homode seas saadakse tulemusel, et kaheksakümnel protsendil, siis ei olegi oluline see TÄPSUS, vahed on nii suured, et see näitab selgelt ühe ja teise grupi hoiakuid või häireid hoiakutes ning kõrvalekaldeid normaalsest. Ja see on minu jaoks vägagi tõsine häirekell. Kuidas ma saaksin selliseid inimesi sallida? Nende suhtumisi, hoiakuid ja käitumist sallida? Kuidas teie saate seda sallida?

Ja küsimus ei ole mingis täppisteaduses või kõrgemas matemaatikas või kvantmehaanikas. Teaduslik lähenemine ei tähenda sotsioloogiliste uuringute, hoiakute ja väärtushinnangute väljaselgitamise juures mitte seda, et istub seltskond teadlasi laborites katseklaaside ja katseseadmete taga ning interpreteerib mingeid katsetes saadud väärtusi ja püüab mingit teooriat välja töötada, mis loomulikult peaaegu alati jääb absoluutsele tõele vaid lõputult lähenema, vaid et viiakse läbi reaalseid küsitlusi asjaosalistes gruppides. Ja võrreldakse tulemusi. Objektiivselt, realistlikult neid hinnates. Muidugi pole võimalik kogu Maa elanikkonda läbi küsitleda. Ja vastustegi puhul jääb teatud protsent alati ebasiiraks või moonutatuks, kuid üldised hoiakud, väärtushinnangud ja suundumused teatud inimrühmades on need asjad, mis sellistest uurimustest selguvad ja mille põhjal on võimalik vägagi selgeid ja üheseid järeldusi teha.

Ehk minu arvates väljendub teie skeptitsism, osalt selles, et olgugi et mulle tundub, või on tundunud Rootsi ja Soome märksa religioossemad maad olevat kui Eesti, siis ... tõenäoliselt paljud, isegi ristitud inimesed ei suuda? ei taha? ei julge? vastata otse küsimusele, kas ta usub Jumala olemasollu. Hakatakse rääkima mingist tõenäoliselt eksisteerivast kõrgemast teadvusest või millestki väga mittekonkreetsest ja laialivalguvast. Teisisõnu - ei ole usku Jumalasse. Ma ei heida seda kellegile ette, kuid kui küsida, miks sa end ristida lasid? Mind ristiti. Lapsena. Hea küll. Aga miks sa kirikus käid? Ma ei tea, seal olles on lihtsalt selline ... hea tunne ... Aga MIKS sa tunned end seal hästi? Ma ei tea ... Kas sa jõulupühi tähistad? Jaa LOOMULIKULT! Joulukinkku ja kõik muu sinna juurde kuuluv, ka kirikusseminek jne. Ülestõusmispühi tähistan ka, need on isegi riiklikud pühad - pole vaja töölegi minna, suur ja tähtis päev! Aga MIKS? Milles sinu jaoks selle asja mõte on? Miks sa seda teed kui sa Jumala olemasollu ei usu?
Ma ei räägigi ateistidest, kes jagavad inimesed kahte leeri - usklikud ja nemad. Ehk justnagu usklikud, kes on ... no pehmelt öelda veidrad või siis lihtsalt vaimust vaesed, kes usuvad midagi (Jumala olemasolu), mida ei ole ju kuidagi võimalik faktidega tõestada. Lihtsalt nõndaviisi midagi uskuda on ju rumal, eksju?! Aga nemad ise? Kas nad suudavad teaduslikult, faktidega tõestada, et Jumalat ei ole olemas? Ei, ei suuda. Ehk nemad on täpselt samasugused usklikud. Ainult teisest "konfessioonist" - usuvad Jumala mitteolemasollu ... Ehk siis tegelikult täpselt sama "rumalad".

Olgu. See on nagu ütlesin - igaühe sisetunde küsimus. Mitte kellegile ei saa ega tohi üht või teist peale suruda. Minu jaoks isiklikult jääb aga küsimus - miks? Aga ega ma ei oota vastustki. Küsimus ... on lihtsalt minu sees, iseenda kohta vähemalt tahan ma alati teada ja selgusele jõuda, miks ma midagi teen või tegemata jätan. Alati ei ole ka vastuseid kohe käepärast, kuid ma vähemalt otsin neid.

Heakene küll. Jääb siis teadus. Faktid. Teooriad. Tõestused.
Ka siit kumab skeptitsism.

"I hope you don´t take science to support your opinions. It can be a very long way."

Kui ma ei võta Jumalat tõsiselt, kui ma ei võta teadust tõsiselt ... mis mulle siis jääb? Millega seletan ma endale iseenese identiteeti ja maailma? Kas jäängi ainult arvama ning keeldun kord juba sissetallatud ja turvalisenatunduvalt (pea liiva alla) rajalt, kus mõttekaaslased mind vaid takka kiidavad, kõrvale astuma? Ei soovigi maailma pisut teise nurga all vaadata, et oleks võrdlusmomentigi, üllatusi, et kõik ei pruugigi olla nii nagu esmapilgul näib? Muidugi, üllatusi võib ju ka ebamugavaid ja lausa ebameeldivaidki olla ... Järsku on parem kui ei teagi, ei taha kuuldagi sellistest asjadest ...

Aga hää küll. Need vaid minu mõtted, mis mind teinekord ringi vaatama sunnivad. Loomulikult ei pea te neid tõsiselt võtma.

Kuid peaaegu seitsmekümnendate aastate keskpaigani arvati, et universum ongi see, mida me näeme, kuuleme, puudutada, kaaluda ja nuusutada saame, selle osade liikumist ja käitumist maailmaruumis prognoosida ning välja arvutada võime. Siis ühel hetkel hakkas aga tekkima aimdus, mis praeguseks hetkeks juba veendumuse kuju on võtmas, et see meie siiani UNIVERSUMIKS peetu ongi vaid napp 4% sellest, mis tegelikult meile täninigi nähtamatu ja tajumatuna eksisteerib ja mida nüüd tinglikult (teadmata, mis see tegelikult on) tumeaineks ja -energiaks nimetatakse.

Maailm on imeline.

PS. Pisike lisa veel Urpole vahepealsest jutust:

"Mul on raske kujutada ette, et keegi noor poiss, kelle esimene seksuaalne kogemus on see, et homomees vägistab teda, saab sellest esimesest kogemusest homoks."

Aga just nõnda psühhoanalüüsi ja psühhodraamaga tegelevad inimesed väidavad - sõltumata kogemuse meeldivusest või ebameeldivusest on poiste puhul määravaks just see esmane kogemus. Kahjuks küll. Aga nagu eelpool mainisin - meelitamised, keelitamised ja muud "kommionu" nipid ... Lõppude lõpuks - ega seksuaalne kogemus omasoolisega ei ole eksklusiivselt ka mitte ainult vägistamine. Sinna juurde käib palju muudki, vähem vägivaldset.

Ja nagu juba varem mainisin (sünnipärast ja õppimisest - sinu kaks võimalust) - mina usun, et maail ei ole mustvalge, et KAS SEE, või TEINE, vaid et tegureid ja mõjureid on väga palju, mis asja (kasvõi siis seksuaalset orientatsiooni antud juhul) ühes või teises suunas kallutavad. REEGLINA on mingiteks muutusteks inimeses, tema isiksuses terve rida faktoreid ja põhjuseid, väga harva on tegemist VAID ÜHEGA. Või TEISGA ...

Pedofiilia on selline haigus, et mitte keegi ei kunagi peaks sõukest haigust sallima. Olgugi, et mulle on üks kõik, mida täiskasvanud teine teistega voodis tegelevad, kui nad omavahel haiget teistele ei tee ja kõik on vabatahtlikut. Ma tahan veel õelda, et ma ei ise kunagi oleks võimeline mehega voodise ronima, sest ma olen 100 % heteroseksuaalne.

Nagu sa alguses selles teemas rääkisid sallivusest, nii sallivusest siin ongi küsimus. Loomulikult piiradust sallivusest ja ehk eelarvamustest ka.

Meie siin ei ole mingisugune homeogeenne ahvikari, kes teine teistele ainult toeks oleks ja laulaks ühte ja sama monotonnset meloodiadat. Oskame omavahel väidelda ka. See homoteema mõne teise teemaga paistab lihtsalt rohkem tunnetel põhinev teema olevat.

Mina olen küll huvitunud sellest mida minu lapsed teevad magamistoas. Igal õhtul vaatan, et lapsed magavad hästi, ega nad ei loe enam hilisõhtuti või ei mängi kui pidaks ju magada. Vanematel lastel on omad magamistoad, olen alati veendunud sellest et keegi neid ei vägista seal Tean ka seda, et kui koolis või mujal juhtuks nii, et keegi haige inimene neid vägistab või kiusab, saaksin mina sellest varsti teada. Taval või teisel.

See, et sinul Teeline54:l on oma arvamus sellest, et mina ja muudgi Periferia "kodanikud" poleks huvitunud või ei hooliks sellest, et siin mailmas vägistatakse ja kiusatakse lapsi... see on täiesti vale arvamus, ja minu arust ka solvav arvamus. Varsti me kõik hakkame esiteks oma lähedaste hulgas laste asju ajama, ja ise teen seda küll mujalgi. Selle keti teema polnud vägivald, ega krimi, mitte laste seksuaalne ärakasutamine.. see oli lihtsalt seksuaalidentiteet. Teen uue teema, siin hakkab ju asjad segasi minema.

Kui tahad usundist ja jumalast vestelda, on sellelegi omad ketid.

Vabandan kui ütlesin (kirjutasin) midagi, mida keegi solvanguna tõlgendas - see ei olnud küll minu eesmärk. Vabandused veelkord.

Kas Alma teab, kuidas tavaliselt tülid, ka abikaasade vahel, tekivad? Ütleme siis üldiselt - mistahes suhtes. Ei pea tingimata abikaasad olema. Näiteks ka praegu - me kirjutame, avaldame oma arvamusi ja Sina solvusid. Tavaliselt on põhjuseks inimese emotsioon, mis tekib teise inimese mingi ütluse, tegevuse või laiemalt käitumise põhjal. Suuremal osal juhtudest ei olda ütluse, teo, käitumise motiividest lõpuni teadlikud, kuid selle põhjal, mida loeti/kuuldi, tekib oma arusaam, tõlgendus, ollakse veendunud, et teatakse, mida teine eesmärgiks seadis ja selle põhjal tekib emotsioon. Antud juhul solvumine. Ehk siis ollakse solvunud oma emotsiooni pärast, kuigi selleks tegelikku põhjust sageli pole.

Loe nüüd palun uuesti minu eelmist kirjutist ja veendu, et ma pole seal öelnud, et teised Perifeerias kirjutavad inimesed ei hooliks, "et mina ja muudgi Periferia "kodanikud" poleks huvitunud või ei hooliks sellest, et siin mailmas vägistatakse ja kiusatakse lapsi". Need on Sinu sõnad.
Hoolivuse puudumisest (pealegi Eesti näite puhul, kuigi see minu arvates on levimas mujalgi, ja väide "levimas" ei tähenda, et ma KÕIKI inimesi, seal hulgas Perifeerialasi silmas peaks) rääkisin ma kooli, laste omavahelise kiusamise kontekstis. Kooli tulev laps on valdava osa oma käitumisest saanud kodust, oma perest kaasa. Sageli ei tähenda see seda, et kodus keegi kedagi kiusaks, ja laps jäljendab seda koolis. Asi on palju keerulisem, ja lapse käitumine koolis, teiste kiusamine võib olla tingitud tema enese sisemaailma probleemidest ning olla vaid väljundiks suutmatusest oma probleemidega ise toime tulla. Ja need lapse probleemid ja mured saavad tihtilugu alguse just viltukiskunud peresuhetest, ema ja isa omavahelistest suhetest. Ma ei tahaks siin hakata lahti kirjutama, kuidas hoolimatus ja ülbus väljendub kasvõi näiteks Tallinna liikluses. Ollakse ju autos suhteliselt anonüümsed, ning see "võimaldab" kahjuks paljude puhul ülbet ja nahhaalset käitumist kaasliiklejate suhtes. Olen märganud, et sõites autoga Soomes või Rootsis, ka jalakäijana tänaval liikudes, on teil neid ilminguid märksa vähem. Sellepärast müts maha teie ees.
Hoolimatusest rääkides pidasin silmas üldisi tendentse maailmas ja eriti Eestis, kuna siin ma elan ning näen ja tunnetan seda igapäevaselt. Ma ei osutanud sõrmega mitte kellegi peale teist.

Ma ei tea, kas ma nüüdki suutsin olla piisavalt selgesõnaline, aga loodan siiski, et saad oma solvumisest üle

See, millele ma püüdsin pigem teie puhul osutada, on maailma nägemine vahel (mitte alati) ehk pisut mustvalgena. Et on kas nii või naa, aga pigem nii. Ja kaugemale nagu ei taheta sellest vaadata. Siinkohal tsiteerin Urpot:
"Meie siin ei ole mingisugune homeogeenne ahvikari".
Rõhutan, et "homogeenne ahvikari" on Urpo enda interpretatsioon, või taas emotsiooni põhjal öeldud, mitte minu sõnad. See homoteema ja Urpo seisukoht (ärgu nüüd tema ka solvugu!), et "homod sünnivad sellisteks ja alternatiiv selleks on õppimine, aga nii see kindlasti tegelikult pole, et õpitaks". Ta justnagu välistab sellega kõik teised võimalused (ma ei tea kas ka tegelikult) ja siis välistab ka selle õppimise, ehk selle tema arvates alternatiivse võimaluse. Minu seisukoht on aga, et põhjusi on väga palju. Ja erinevaid. Ma tõenäoliselt ei oskaks kõiki isegi loetleda, kuid usun, et neid on mitmeid. N-Liidu ajal olid üheks homode "sünnitusmajaks" näiteks vanglad. Olen kindel, et teie pool valitses vanglates palju kindlam kord ja et N-Liidu riikide vanglates toimunut ei suudaks seal mitteviibinud inimene täielikult isegi mitte ette kujutada. Mina õnneks ei ole seal viibinud

Ehk kokkuvõtvalt - homomaailma juured on piltlikult öeldes väga laiali. Aga jällegi - see on minu seisukoht lähtuvalt sellest, mida olen lugenud, kogenud, näinud, seminaridel kuulnud jne. Ja teiegi võite rõõmsasti oma seisukohtade juurde jääda, mina ei solvu sellest

Ühegi teema all millestki rääkides ei saagi minu arvates jääda täpselt selle teema raamidesse - maailm on sedavõrd integreeritud. Kõik on kõigega seotud. Loomulikult peab taolistes foorumites mingi struktuur olema, muidu on huvipakkuvat teemat raske jälgida. Samas - ise olen siin nii uus, et ei pea mõistlikuks hakata iga uue mõttega seonduvalt uut teemat välja pakkuma. Liigne teemaderohkus põhjustab ühel hetkel seda, et see teemadeloetelu läheb nõnda kirjuks, et juba seal on keeruline selgust saada ja orienteeruda. Pealegi nagu juba ütlesin, on maailm sedavõrd integreeritud, et teemade niiöelda piirialad hakkavad mingil hetkel kattuma ja siis oled kahevehel, et millisesse neist nüüd selle asja peaks kirjutama ...
Eks ta ole ilmselt küllalt keeruline sellist foorumit hallata, aga soovin moderaatoreile selleks selget silma ja otsustavust. Keegi peab reeglid kehtestama ja nende järgimist jägimagi. Noh, ja kirjutajad ise ka muidugi. Selles mõttes oli Alma tähelepanek õige, et minu jutt kippus mitmele teemale laiali valguma. Aga mulle tundus võõras millestki rääkides, sellega seonduvas asjas jutt pooleli jätta ning teise teemajaotusse "ringi kolida", et siis sealt viidata, et see siin nüüd on tolle teise teema jutu "pikendus". Aga ma olen üldse uus taolistes foorumites. Vabandan.

Nojahh, mis siin vabandada - jutt "valgus ikka jälle laiali"

Oma elus pean mina mõtlema kuidas asjad ütlen teistele inimestele, nii lähedastele kui ka võõraile. Vahel on loomulikult nii, et me inimesed solvame ja solvume. Tülitsema mina küll ei hakka kui teema on vestlemine seksuaalidentiteetist, aga see et keegi esitab kuidas teiste inimiste peaks oma lapsi kasvatada nii et nad homodeks ei saa..

Küsimus siis sinule, Teeline54:

Kas sinu omad vanemad tegi palju tööd selle ette, et sinust saaks hetero? Kas sinu vanemad pidi ütlema sinule jätkuvalt, et sa peaksid naisega olla, et seksi ainult naisega? Või midagi sellist et sina kunagi ei läheks mehele? Et sina ei oma riista teise mehe pärasoole paneks?

Imeline asi on see, et minust sai hetero. Ehk on sama suur ime, et ka sinust sai hetero. Mina pole kunagi kuulnud oma vanemate ütleva milline minust pidaks saada. Samuti keegi pole mulle tulnud ütlema, et seks teise naisega oleks vale tegu. Ei sedagi, et homoseksuaalsed mehed oleks pidanud kasvatada teisiti.

Mina ei ole solvunud ja saan hästi aru, et meie oleme täiesti eri meelt homoteemast Teeline 54ga. Ma tunnen tööpoolest üsna palju homosid ja olen nendega ajanut mitu korda täitsa avameelset juttu. Enamus nendest on tundnut ära oma homoseksuaalsuse juba lapsepõlvest või teismeast saadik. Enamus on proovinud esimese korra suguellu tüdruku või naisega ümbruskonna surve tõttu, aga siiski on homoks jäänud.

Kas Teeline 54 oskab kujutada ette, kuidas noor homo suhtub, kui oma isa ajab temale pähe, et homoseksuaalne inimene on ebaloomulik, moraalitu ja pervert või pederast ja igaüks homo peaks loobuma homoseksuaasest käitumisest. Üks mu homodest tuttav oli saanud oma isa käest kuulda samasugusut juttu, mida Teeline 54 kirjutab ja isa oli veel väitanud, et homot on haiged ja nad peaksid sellest haigusest parandama ükskõik mis viisil. Loomulikult poisil oli piinlik kodus elada ja ta sai oma isa jutudest igavese trauma. Siis pois kolis noorelt kodust ära ja kui isa sai kunagi kuulda, et poiss on homo, ta ütles, et poiss ei ole enam ta laps ja ta ei taha kunagi enam poissi näha.

Isa sai kunagi vanaks ja haigeks ja tahtisi oma homopoissi veel korra näha. Poiss ei isa juurde minnud ja kui isa suri, poiss jäi isa matustele ka saabumata.

Meie peame meeles pidama, mida me oma lastele ütleme ja mida me nendele õpetame. Kui kellegi seksuaalne identsus on homoseksuaalne, vanemad ei saa asja teiseks muutuma, vaid vanemad peab selle aktsepteerima ja armastama homoseksuaalset last nagu teisi lapsi ka. Homo on inimene ka ja kõige tähtsam on see, et inimene on inimlik ja hea inimolend. Tähtis ei ole see, mis on tema sooidentsus.

Ajattelen Teeline54 että noista asenteistasi päätellen et henkilökohtaisesti tunne homoseksuaalisia ihmisiä ja että luet vain niitä lähteitä jotka tukevat ajatuksiasi. Voisin minäkin laittaa linkkejä esimerkiksi homofobiasta ja muuta kirjoitettua faktaa, mutta en tunne että se on mitenkään tarpeellista, koska emmehän ole täällä muita käännyttämässä vaan mielipiteistämme keskustelemassa.
60-luvulta asti olen tuntenut homoseksuaalisia ihmisiä. Ainoakaan heistä ei ole ollut mitenkään kummempi ihmisenä kuin muutkaan tuntemani.

Nyt minulla on eräs homoseksuaalinen miespuolinen nettiystävä. Olen keskustellut viestein aika paljon hänen kanssaan ja kysellytkin kaikenlaista henkilökohtaista homoseksuaalisuuteen liittyvää koska hän ihan mielellään vastaa suoraan.
Mies jonka kanssa hän on elänyt jo 19 vuotta tulee perheestä jossa kaikista neljästä lapsesta tuli homoseksuaalisia.
2 homoa ja kaksi lesboa. Hän kertoi miten vanhempia yritettiin säästää tiedolta mahdollisimman pitkään koska nämä aikuiset lapset arvelivat että se olisi hirveä järkytys heille. Järkytys se olikin, mutta he toipuivat hyvin lyhyessä ajassa siitä.

Nämä hyvin koulutetut, hyvissä ammateissa olevat vahvasti kirkkoonkin sidotut vanhemmat kävivät vain oman kiirastulensa läpi ja totesivat että asennemuutosta tarvittiin nimenomaan heidän puoleltaan. Tosiasioiden eteen joutuessaan ihminen usein pehmenee ja aina siinä jotain henkilökohtaista oppimista on. Koskaan emme voi oikeastaan vannoa mitään koska emme tiedä miten elämä meitä haluaa kouluttaa.
Nämä neljän homoseksuaalisen lapsen vanhemmat hylkäsivät mieluummin rakastamansa perinteisen kirkon kuin lapsensa. He erosivat siis kirkosta vaikka lähisukulaisia oli sen papistossa. SE mielestäni osoittaa sitä aitoa oikeaa rakkautta omiin lapsiin. "Älä tuomitse ettei sinua tuomittaisi", sen he oppivat kantapään kautta ja tämä homoystävänikin on nykyisin lähes kuin oma aikuinen lapsi heille.

Teeline54. Olet aiemmin ottanut ylös pedofilian homojen keskuudessa. Sitä statistiikkaa nostaa varmasti katolinen kirkko oikein roimasti ja myös muu seksuaalinen tuomitseminen. Voimakkaan seksuaalisen vietin omaava katolinen pappi lienee ennenpitkää niin ahdingossa itsensä kanssa että nämä nuoret katoliset pojat ovat joutuneet heidän uhreikseen. Jos ollaan vannottu vala selibaatista niin aseman menettämisen pelosta ei ole mahdollisuuksia ottaa seksuaalisia yhteyksiä aikuisiin arkielämässä ja näin ne pojat ovat helpoimmat uhrit. Samahan se on muillakin katolisilla, lausutaan vain Ave Mariaa, vapaudutaan synneistä ne anonyymisti tunnustamalla ja sitten vain lisätään sitä synnillistä elämää.

Ne Thailantiin matkustavat homofiilit ovat vähän samaa sorttia. Inhottavia äijiä jotka eivät kotimaassa kelpaa muille homoille ja kun seksuaalivietti on tukahdutettu niin sitten ostetaan palveluja halvalla näiltä lapsiraukoilta Thailannissa. Päästään vinksahtaneita kieroutuneita raukkoja ovat ilman muuta, mutta eivät mitenkään heteroseksuaalisista irstailijoista poikkeavia. Luuletko että yksikään normaali homoseksuaalinen ei sitä tuomitsisi? Homoseksuaaliset haluavat vain samat ihmisoikeudet kuin muillakin ihmisillä on ja kaikki häpeälliset ja tuomittavat toiminnot vaikeuttavat sitä heille kaikille. He tuomitsevat ääliöitä yhtä samalla tavalla keskuudessaan kuin me heterotkin niitä omiamme. Meidän heteroseksuaalisten ei vain tarvitse sitä kollektiivisesti kärsiä mutta he joutuvat senkin eteen.

Jos Teeline54 haluat lapsillesi onnea ja vapautunutta mielialaa niinä tärkeinä kasvun päivinään, niin koeta vapautua itse näistä mielialoistasi homoseksuaalisten suhteen. Sinulla menee paljon energiaa näihin pelkoihisi, et pysty pitämään ohjaksissasi lapsiasi ikuisesti ja vain kuuntelemalla heitä, he uskaltavat sinulle uskoutua.
Älä menetä lastesi rakkautta vihalla tai pelolla halliten.

Tämä onkin mielenkiintoinen asia.. mietiskelin tuossa yhtenä päivänä monilapsisten perheiden lasten seksuaali- identiteettien eroavaisuuksia ja asia tuli mieleeni tuosta Sadecan kirjoituksesta. Kerroit, että koulutettujen uskovien ihmisten perheen neljästä lapsesta tuli kaikista homoseksuaaleja. Se on mielenkiintoista. Sekin on, että erääseen perheeseen kuulemani mukaan tuli kaksi homoseksuaalista poikaa ja kaksi heterotyttöä. Olettaisin, että noissakin perheissä kaikki lapset olisivat saaneet yhtä laadukasta tai ei-niin-laadukasta seksuaalivalistusta ihan samalla tavalla. Epäilemättä seksuaalikasvatus vaikuttaa seksikäyttäytymiseen; kuinka vastuullista se on itsensä ja toinen huomioiden, kuinka paljon asioista yleensä tiedetään ja kuinka ne kohdataan.. mutta itse seksuaalisuutta ei muuteta kasvatuksella, sen täytyy siis olla synnynnäistä (mitä en itse epäillytkään).

No võtan siis ka mina lõpuks sõna.
Kõigepealt Teelisele tänu, et aktiivselt teema tõstatasid.
Lugesin sinu kirjutisi, aga point jäigi selgusetuks, mis rida sa ajad Teeline? Muretsed oma laste pärast ette et nad homodeks ei muutu või koolivägivalla pärast või hoopis oled ise segaduses, mis seisukohta antud teemas võtta, kui kõiki arvamuste avaldajaid järjepanu "maha teed"?
Esiteks tuleb müts maha võtta siin foorumis soomlastest kirjutatajate ees, kes sinu raskest tekstist üritasid aru saada ja tolerantselt ja viisakalt vastata su antud teemale oma moodi ja lihtsalt inimlikult lähenedes! Nad on tõelised estofiilid!
Aga nüüd. Kõigepealt ütlen, et olen ise lapsepõlves osaks saanud perverdi ahistamist, kes juhuslikult sattus olema mu isa üks parimatest sõpradest. Ma ei tea, miks aga nüüd kui nii isa kui too "kommionu" on juba ammu maamullas, ei ole ma ikka aru saanud, mis toimus minu väikeses peas siis, kui too onu tuli me korteri ukse taha oma tol ajal lux Ladaga ja teades, et ema oli just tööle läinud õhtusesse vahetusse ja isa polnud veel töölt tulnud, üritas mind veenda temaga kaasa tulema autoga sõitma ja püüdis mind käperdada. Ma olin tõsiselt hirmul. Esimene kord ma ei teadnud, kuna isa sõber, lasin ta korterisse sisse ja siis selgus, mis eesmärk. Teine kord üritasin tal mõistuse pähe panna oma lapsemeeles, et räägin isale kõik ära, kui ta nii veel teeb. Kolmas kord ei teinud uksekellast välja ja mõtlesin et läheb minema, aga olin kogemata ukse lukustamata jätnud. Tol vene ajal olid tihtilugu korteriuksed lukust lahti. No siis olin lausa ahastuses ja ähvardasin isale ära rääkida. ma ei tea kuidas ta minema läks, aeg jõudis vist niikaugele, et isa oli iga hetk koju jõudmas. Aga kiidan end ikka, et mul oli jõudu tema uhke ladaga mitte sõitma minna.
Siis oli üks sünnipäevapidu meil vanematekodus. Vene ajal nagu ikka pidu ja üle eesti sugulased tuttavad koos, öösel vaja kaugemalt tulnuile magamisasemed teha. Meil oli kolme-toaline korter ja laenasin oma voodi välja hea meelega ühele külalisele, et ise vahelduse mõttes põrandal madratsile magama minna. Sattusin just selle isa sõbra kõrvale, teisel pool oli ta oma naine. Öösel ei saanud ma aru, mis toimub. Kellegi käsi, otsis mu kõhualust... Siis ma ei teadnud sellest mehest veel midagi, need "külaskäigud" tulid hiljem. Lebasin liikumatult ja hirmul, olin lausa krampis.., mida see käsi otsib ja miks ta nii teeb? Olin siis mingi 11-12 aastane. Ühel hetkel tõusin üles ja läksin ema voodi juurde. Ja palusin, et ei taha maas magada, ma tahan oma voodisse. Ema tõusis üles ja äratas sugulase kes oli minu voodis, ma ei tea kuhu keegi siis magama läks, aga mina sain oma voodisse ja hommikul oli mul see mees, kes minuga eelmine õhtu oli just kihvtilt rääkinud ja mänginud, oli minu silmis hoopis "teine mees" Ma häbenesin teda ja püüdsin peitu pugeda ja eemal olla. Olin vaid oma toas. Ma ei rääkinud sellest mitte kellegile, ei emale, ei isale, ma ei tahtnud ilmselt mingit vaenu peretuttavate vahel. Ja alles nüüd mõned aastad tagasi rääkisin emale. Ja huvitav, et ema ei olnudki imestunud. Kas ta oli sellest kõigest teadlik? Ükskord küsin uuesti.
Teeline! Keegi ega miski ei saa takistada meie lapsi sattumast väärale teele. Ka homo-, pede- või kurat teab mis teele.. Sa oled ilmselt näinud Eesti filmi "Klass" ja nüüd tulevad järjepanu laupäeviti ETV-st selle filmi järjed "Klass. Elu pärast." See film liigutab iga normaalse inimese hingekeeli, see on tõsilugu koolist, mis võib olla siin Eestis, soomes, USA-s, Kanadas, Austraalias, Hiinas kus iganes. Millest tuleb see, et üks kaks kätt ja kaks jalga ja pealtnäha normaalne laps sattub koolis põlu alla? Mäletan ka esimesest klassist ühte klassiõde, keda hüüti "ussipesaks", sest ta riided haisesid ja juuksed olid salkus ja mustad. Aga tal oli 7 õde-venda, kes elasid koos vanematega väikses ühisköögiga ahjuküttega majas 15 m2 toas. Ei kujuta seda elu ette, majas oli vaid külm vesi ja kemps õue peal... See tüdruk läks me koolist poole õpingute pealt ära, hiljem kuulsin, et ta oli 16-a sünnitanud ja nüüd pidi tal endal 6 last olema ja õnnelikus abielus.
Elu keerdkäigud on imelikud!
Sina muretsed kallis Teeline siin kuidas keegi suhtub homodesse või kuidas peaks reageerima, kui oma laps tahab abielluda samast soost isikuga, et see talle tont teab kuidas taha paneks.
Võta kergemalt ja ära muretse, elus on palju hullemaid asju. Sinu lastest tulevad need, kes nad tulevad, ilma sinu valvamisetagi. Minugi lapsed, üks on ülikoolis ja saab kõrgemat riigi stipendiumi ja on edukas, teine noorem üritab üle kivide ja kändude keskkooli lõpetada, erinevad nagu öö ja päev, ühe ja samade vanemate lapsed ja omad kallid ikka.
Maailm aga liigub ikka omasoodu kõigi hullude ja mitte hulludega, mine võta kinni!

Aitähh Agnes. Sa ütlesid vähemalt otse välja, et EI SAA ARU MIS RIDA MA AJAN. Arvasin, et keelebarjäär tingib seda, et minu öeldut tõlgendatakse valesti, või ei nähta seda, mis mingi ütluse taga tegelikult on. Aga tegelikult on viga ikkagi vaid minu oskamatuses oma seisukohti ja mõtteid selgelt väljendada. Ja ma ei jaksa enam korduvalt üle selgitada ega viidata sellele mida teised väidavad mind öelnud olevat, mida ma pole aga tegelikult öelnud, ega osutada ka vasturääkivustele või varjatud, märkamata jäävatele seostele teiste endi väidetes. Keegi on kunagi öelnud tabavalt - ei näe metsa puude taga.
Sorry, aga mina tõstan käed üles. Ma ei oska paremini. Unustage see.

Ilusat jõuluaega!

Aitähh Agnesile minugi poolt!

Teeline54, see kogu teema on raske, eriti kui püüame sellest vestelda kahes keeles. Ehk tahaksid vestelda meiega teistegi teemade all? Niimoodi saaksime õppida tundma teineteist paremini.

Teeline54, ära tõsta käsi üles, see foorum ongi ju loodud selleks, et oma mõtteid avaldada. Keegi ei ole kedagi solvanud, usu mind. Kahju, kui sulle näib, et sinust ei saada aru, aga minu meelest on siin igaüks antud teemal oma nägemuse kirjutanud ja ka mina, viimane loll, kes üldse millestki "aru ei saanud". Nii palju kui on inimesi, on ju erinevaid arvamusi.
Kuule, aga sooviksin väga ja tahaksin, et ka muudel teemadel sõna võtad või avad päris oma keti.
Ära mine ära, ole meiega!
Rahulikku jõuluootust kõigile!