Tämä on aihe jota sivuttu kadonneilla foorumeilla ja vähän muuallakin, mutta näköjään ei täällä. Joten Agnes, helekene ja muut virolaiset kirjoittajat, olisi todella mielenkiintoista saada teiltä näitä kokemuksia millaista oli elää Virossa silloin kun Suuri Ja Mahtava Neuvostoliitto päätti mitä tehdään. Joten tänne vaan kirjoittamaan, saa kertoa uudestaankin kadonneita juttuja.

Meille "kapitalsimin kehdossa kasvaneille" tämä on maailma jota emme ole kokeneet, tuntuu joskus päätä huimaavalta että ollaan näin läheisiä naapureita mutta kuitenkin kasvettu niin kaukana toisistamme.

Kulta Tauno, kiitos kuin avasit sen ketjun, mutta meikäläiset neukkuajan "lapset" eivät nyt paljokaan halua muistuttaa sitä aikaa, mikä olis ollut aivan muuta ne 50 vuotta kuin olisimme olleet vapaita, itsenäisen tasavallan asukkaita. Ei kukaan Euroopan maista ja varsinkin Suomi haukkuisi meidät jonkinlaiseksi "itä-blokin" maaksi, emme ole edes itässä ja ei myös kulttuurimmekin ole se "itänmaista", emme "ansaitse" sitä nimeä, mutta se siitä. Minä kuitenkin voin kiittää oman vanhempia, joka ovat suonut mulle onnellisen lapsuuden kaikesta huolimatta. Kaikkien niiden lastentarhan kommunisti juhlapyhien ja koulun "lokakuun lapsien" ja pioneerien elämän vieressä aikuistuneena aavistimme Suomen TV-ta katsoen, että jossain on muutakin elämää ja se unelma elämä ehkä joskus tulee meillekin... Se on pitkä tarina ja siitä vois kirjoittaa vaikka kirjoja, mitä on muutenkin kirjoitettukin, huh.. menee nyt vähän sekaisin, teema on laaja tosissaan. Mutta ehkä on jonkinlaisia kysymyksia, mikä kiinnostaa siitä neukkuajasta eniten, niin olen valmis vastaamaan.

Nii, kuid üldiselt Soomes peetakse baltilasi idablokimaalasteks koos kõigi nende poolakate, bulgaarlaste ja teiste slaavlastega kuigi me seda tegelikult ei ole ja ei oleks selleks kunagi ka saanud, kui oleksime olnud sama vabad riigid nagu näiteks Soome peale sõda.

En tietenkään halua repiä mitään haavoja auki enkä muistuttaa teitä mistään mitä ette halua muistella. Mutta kuitenkin olette eläneet suuren osaa elämästänne juuri tuossa systeemissä ja historialleenhan ei voi mitään.

Mutta jos joskus sattuu tulemaan mieleen jotain vaikka huvittavaa niin kirjoittakaa. Ei minulla mitään erikoisia kysymyksiä ole, jos olisi niin odottaisin jotain tiettyä vastausta, ja sitähän en halua. Joten sitten kun muistuu mieleen niin kirjoittakaa, mutta vasta sitten...

Itäblokki oli sana, jota minä en käyttänyt koskaan, vaan me puhuimme sosialistista maista. Minustakin tuolla itäblokki sanalla oli hieman ikävä sivumaku. Virolaiset ovat kirjoittaneet paljon tuosta ajasta. Jotkut suomalaisetkin, mm. Sofi Oksanen. Sofi Oksanen toimitti 2009 yhdessä Imbi Pajun kanssa artikkelikokoelman Kaiken takana oli pelko Viron historian vaiheista neuvostomiehityksen aikana. Minusta tuo kirja on toimitettu toinen silmä ummessa eikä sitä voida kokonaisuudessaan pitää tieteellisiä kriteerejä täyttävänä.

Sen sijaan suosittelisin Jaan Krossin Väljakaevamised (1990) (Syvyydestä1989)- teosta. Tuo kirja on suomennettu käsikirjoituksesta ja julkaistu Suomessa ennen kuin se julkaistiin Virossa. Jaan Kross oli maailmanluokan kirjailija, joka kuoli pari vuotta sitten. Tuo kyseinen romaani on hyvin henkilökohtainen tilitys ajasta sen jälkeen, kun Kross palasi Siperiasta 8:n vuoden kyydityksen ja vankeuden jälkeen takaisin Tallinnaan.

Olen lukenut suomennetun laitoksen teoksesta nimeltä "Nõukogude aeg". En muista enää oliko se jonkun yksittäisen kirjoittajan tekemä vai paremminkin kokoelma eri ihmisten tarinoita. Voin kuitenkin suositella. Siitä tuli aika hyvä kuva tuosta Viron neukkuajasta.

En oikeastaan ajatellut mitään historiallista tai tieteellistä selitystä kun aloitin ketjun, näistä virallisia selontekojahan on kirjastoissa. Ajattelin enemmänkin ihan tavallisia arkipäivän kertomuksia miten ihan tavallinen elämä poikkesi verrattuna nykypäivään. Eikä tarvitse olla mitään kauhukertomuksiakaan, ihan vain tavallisesta elämästä juttuja.

Sitten kun siltä tuntuu siis.

Tulipahan tuossa aloitettua dosentti Bäckmanin pronssisoturista kertovan kirjan lukeminen. Tämä ei nyt suoraan liity neukkuaikaan virossa mutta toki teoksen aihepiiri sitäkin läheisesti sivuaa.

Olen aina uskonut että dosentti Bäckman ei käy ihan täysillä. Hänen kirjaansa lukiessa tuo käsitys vahvistui. Hän luettelee pitkät listat natsien Virossa murhaamia ihmisiä. Sanallakaan hän ei mainitse neuvostoliiton murhaamia ja kyydittämiä virolaisia. Kirjasta selvisi myös yllättävä totuus siitä kuka se aloittikaan talvisodan. Se oli Eljas Erkko. Ihan yksin ja paljain käsin. Eikä siinä vielä kaikki. Eljas Erkon syytä oli Bäckmanin mukaan myös koko toinen maailmansota.

Ostin eilen raamatupoest Sofi Oksasen kirjan. Selvittyäni pronssisoturista täytyykin ruveta tutustumaan siihen. Itsensä sivistäminen on joskus valaisevaa.

Leidsin täna siin foorumis pisut rohkem ringi vaadate, et mõned Teie seast tunnevad huvi nõuka-aja vastu.
Lugesin ka Agnese pisut kurvameelset postitust. Kuid kui Teile see pisutki veel huvi pakub, võin vahetevahel mõne lause kirjutada.
Ju olen siis juba niipalju "vana", et hakkan noorust meenutama ja mis kõige toredam - see aeg ei tee üldsegi enam meelt nii mõruks. Nii mõnigi seik tuleb meelde ja paneb muigama.
Parim hetk oli juba pärs mitu head aastat tagasi, kui olime suvel maal. Mina oma lastega ja mehe õde enda omadega. lapsed meil enam-vähem ühevanused ja kõik sündinud paar aastat enne uut Eesti Vabariiki. Nii et nemad sellest nõuka-ajast ei mäletanud tuhkagi. Õhtul, magamamineku aeg, kõik koos ühes suures toas ja muidugi ei tulnud kellelgi und. JA mingist poolest sõnast sai alguse jutt - "Kuidas vanasti oli, siis kui teie noored olite". Ja siis me meenutasime naersime ja ise kah enam ei uskunud (lastest rääkimata) kuidas üldse elasime ja toime tulime. Ja nii me tol ööl vist magama ei jäänudki, sest igaühel oli midagi meenutada ja oma kogemustest miskit rääkida. NALJA KUI PALJU! Kuid eks tänu sellele ajale olemegi "nii leidlikud" ja siiamaani ikka veel elus.
Ühe pisikese ülevaate tollest ajast annab kahe noore mehe, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, poolt möödunud aastal tehtud film "Disko ja tuumasõda". http://www.youtube.com/watch?v=nWXyOBdok7M Siin on sellest väike jupike. Rohkem praegu ei leidnud.Vaadake seda jupikest - proovin veel miskit leida ja veel kirjutada, kui kellelgi on huvi. See räägib Soome televisiooni "mõjust" meile. Ja sellest, kuidas me saime sootuks teistsugust infot ja kultuuri kätte, kui seda pakkus tol ajal igaõhtune kohustuslik programm "VREMJA", mis kajastas uudiseid üle kogu venemaa.
Eile vaatasin ka seda uut eesti filmi "Punane elavhõbe". http://www.youtube.com/watch?v=FNK5TZCp-Ac
See on palju julmem ja sootuks teisel teemal, kuid meie elust sellegi poolest - elust noores Eesrti Vabariigis.
Kui nüüd kellelgi veel huvi on, andke märku ja mõni vihje ka palun, millest täpsemalt kirjutada. Muidu on alustada päris keeruline.

Eks neid kurbnaljakaid seiku on vanast "vene ajast" palju mäletada ka minul. Ja mida aeg edasi, seda naljakamad ja kummalisemad need tunduvad nüüd teises tsivilisatsioonis elades.
Näiteks see "talongimajandus" Majavalitsusest said suured laudlina suurused paberid, kust pidi välja lõikama esmatarbekaupade talongid, et oleks luba osta nii ja nii palju kg jahu, nii ja niipalju kg suhkrut, nii ja niipalju gr võid, siis kohviube, seepi, pesupulbrit, hambapastat jne jne.
Ja kodudes kapid olid jahu, seepi ja kohviube täis, sest pidid nende talongide eest kõik kauba välja ostma, kunagi ei teadnud, millest jälle puudus tuleb. Neid seepe tarvitasin veel tagantjärgi mitu aastat ka siis, kui Eesti vabaks sai.

Mulle kõik isiklikud kogemused nõukaajalt on huviäratavad. Meie soomlased võime ainult kujutada ette, kuidas tollal eleti ja jääti teistest rahule. Eks ma olin küll ¨Varssavi Liidu ja SEV:i ajal üsna palju Poolamaal ja käisin mõni kord reisimas NL:s ka, aga see ei ole sama kui pidevalt elada nõukogude ajal Eestis. Eestis oli kindlasti ka ülesandjaid ja kes krt seda teadis, kes on loodetav ja kellega tohib räägida oma sügaval südames olevad mõtted.

Kui sa olid partei liikme, sellest oli edu ka kindlasti. Ma olen mõni kord kuulnud Saaremaal kui mehed purjus sõimasid üht väga meeldivad, abivalmist ja heasüdamlikut meest sellest, et tal oli parteipilet. Ise ta seletas, et ta oli sunnitud, sest ta ei oleks sanud astuda ametisse kolhoosi kombaineriks ja teiste masinade juhiks. Teiste sõnatega ta sai parteipileti abil ametisse. Muut pääsu ei olnud, sest kolhoosi juhataja oli olnud kange parteilne ja kui ta ei oleks partei liikmeks hakanud, ta oleks jäänud sellest tööst ilma.

Eks tollal oli minu arust ka mitagi head ka. Kõigil oli tööd, koolitus oli tasuta, arstivisiid ei vist ka maksanud mitagai, pensiänäridel oli süüa jne. Seda ma tean, et poes ei olnud iga asja müügil ja tehnikat oli ka vaja. Autot ja telefoonit sai vist ka ootada kaua. Maal (vist linnas ka )inimesed pidid teiste poole abi tõttu pöörama ja inimesed aitsid teine teist ja oldi rohkem ühes samas paadis, kui praegu ollakse.

See on tõsi, et praegu on ühiskond muutunud rohkem "oma särk on ihul lähem" ühiskonnaks. Vene ajal käidi palju üksteisel külas, aga samas olid need mõneti ka suured labrakad ja viinajoomised, kus suguvõsa head ja halvad jälle riidu kiskusid või ära leppisid. Mina oma lapsepõlvest mäletan palju külalisi meie 3-toalises korteris, kui mingi tähtpäev või sünnipäev tuli, siis enne seda juba nädal aega algas ettevalmistus, isa pani keldrisse suure õlleankru valmis ja ema sai imekombel oma tutvuste kaudu kõik hea ja parema "defitsiidi" lauale kokku. Ja kuna mu isa oli tuntud nalja-, laulu- ja muusikamees (mängis akkordioni), siis külalisi vooris alati terve korteritäis ja ega siis kõigil polnud võimalik öösel koju minna. Siis löödi peo lõpus lauad kõik seina äärde ja tehti elutoa põrandale kõigile asemed üles ja magasid nagu silgud rivis kõik tädid ja onud segamini hommikuni. Hommikul lasi isa jälle õllekapa ringi käima ja kes tahtis, see võttis, kes mitte, aga laud oli jälle lookas, kartulisalat ja sült ja ema tehtud maitsvad pirukad koos värsketest kohviubadest jahvatatud kohviga peletas iga viimasegi külalise pohmaka. Minul oli alati lõbus, sest head ja paremat maiust toodi minulegi ja igav ei olnud mul kunagi, sest minuga räägiti palju ja mängiti mänge ja hüpitati põlvede peal ja tihti oli ka teisi sugulaste lapsi tulnud, siis oli ka minu pidupäev, meile kaeti laud minu tuppa ja saime seal omaette olla.
Mis puutub parteilisusse, siis ka siin urpo on tarkust saanud. Minu isa pidi astuma parteisse ja minema veel tol ajal mingisse ime Marksismi-, leninismi ülikooli, et olla juhataja ametis ühes väikses sadama kalatsehhis, kus valmistati puutünne. See oli just Patarei vangla kõrval, kes Tallinnas käinud ja näinud seda koledat massiivset ehitust sadama kõrval. Tänu partei kaardile sai isa auto-ostuloa ja suvilakrundi ostuloa. Südames oli ta aga veendunud eestlane, salaja valmistas ta sini-must-valgeid nahast tuppe omavalmistatud sinimustvalgete pidemetega pussnugadele, neid isegi mu emakodus alles ja ja metallitöölisena ka miniatuurseid Pika Hermanni torne koos sinimustvalgete lippudega, mida kinkis edasi. Ja kui Eesti sai taas vabaks ja alguses oli nii raske-raske, sest mu vanemad mõlemad olid pensionärid, ei kurtnud isa kordagi, et tahaks tagasi vana "head" vene aega, mäletan ta käis veel turul ja poe juures müümas oma tööriistu ja suveniire, et emaga kuidagi ära elada, aga Eesti vabadus oli talle üle kõige ja selle üle oli ta südamest uhke ja rõõmus, et nägi selle aja ära!!!

See on hea, et Urpo julgustab mind sellest hale-naljakst ajast jupikesi mälusopist üles otsima ja siia kirja panema. Lubasin küll lahkesti ja suure suuga, et kirjutan meeleldi. Kuid hakksin siis järele mõtlema ja ega neid juhtumisi ja lugusid kohe ei tahtnudki meelde tulla. Õnneks andis Urpo ka vihje siia juurde - partei! ja selle kohta on mul isegi päris isiklik jutuke.

Olin kooliajal "eeskujulik" oktobrilaps ja pioneergi nagu enamus korralikult õppivatest tüdrukutest vähemalt. Ja seepärast tundus ka üsna loomulik, et tuli astuda ka komsomoli. Muidu tundus edasine õppimine suht võimatu. Keskkoolis jätkamise üheks eelduseks oligi komsomolipilet ja kõrgkooli saamise tegi see pisike punane raamatuke ka lihtsamaks.
Kuid kõrgkooli ma ei pürginud, lõpetasin tubli töölisnoorena keskooli järgselt tehnikumi ja suunati tööle. Eduka lõpetajana sain suunamise suhteliselt prestiizikasse asutusse, kus oli kohustus töötada vähemalt kolm aastat. Seal aga parteirakuke ja selle bossiks väga agar ja kõva sõnaga naisterahvas. Haistis minu näol uut verd juude tulemas ja õige varsti pidingi minema "vaibale" (niimoodi öeldi selle kohta, kui kutsuti "jutuajamisele" mingite ülemuste juurde). Parteistrateegia oli nimelt selline, et iga ITP (insener-tehnilise-personal) kohta pidi partei ridadesse kuuluma vähemalt kaks töölist.
Seal uuriti ja puuriti minu edasisi plaane ja kiideti ohtrasti ja siis pandi minu ette lauale ka paber, et saaksin kirjutada sooviavalduse parteisse astumise kohta. Minu jaoks oli see aga juba liiast. Tahtsin ka sellest komsomoli-värgist lahti saada. Ja nii ma ütlesingi selge ja kõva häälega, et EI, sinna ma küll ei astu. Suurt karjääri mul kavas teha ei ole ja mida muud head ma sellest ikka saan. Kui olen tubli tööline, küllap siis mõne välisreisi ametühingu kaudu ikka saan. Olin veel nii noor ja sel ajal ei mõelnud ei auto ega korteri peale. Elu oli niigi lill!
Selle EI peale sai paretiboss aga nii vihaseks, kargas püsti ka käratas - HOMME TULED KOOS VANEMATEGA VAIBALE!!!
Mind ajas hirmsasti naerma, aga vastasin selge ja kõva häälega, et nii need asjad enam ei käi, minu vanemad on oma elu ilma parteita elatud saanud ja saan minagi, ning nendest siin abi pole ja marssisin uksest välja.
Rohkem mind enam värvata ei proovitud ja sain rahulikult tööd teha ja tolleaegset elu nautida, tubli töö eest saingi õige varsti preemiaks toreda puhkusereisi, seda küll Bulgaariasse - Kuldsetele Liivadele - kuid selle aja lohta oli seegi kõva sõna. Oli ju aasta 81 ja piirid nii lukus, et rändlindudeltki küsiti viisat lõunamaale.

Tundub, meenutuste sahtel hakkab tasapisi järjest avanema, sest juba tuleb killukesi siit ja sealt. Kuid nendest järgmine kord